"Faust"
Mefistofeles. Mefistofeles esitab jumalale palve, et ta saaks võimaluse Fausti hing
endale võita, pakkudes talle kõikvõimalikke maiseid naudinguid. Kuna jumal usub, et
faustisugust meest ei anna jumalast ja vaimuannetest eemalepeletada ükski maine
nauding, annab ta Mefistofelesele võimaluse üritada Fausti hinge endale võita.
Järgmisena liigub tegevus keskaegsele Saksamaale, Fausti koju. Siin kirjeldab Goethe,
et Faust on senini elenud teadlase elu, kes on suureks õpetajaks ja keda rahvas austab
kõrgelt. Samas Fausti hing ei ole rahul. See väljendub kõige selgemalt tuntud Sokratese
tõdemuses ,,Ma tean, et ma midagi ei tea." Nimelt mõistab Faust, et mida targemaks ta
saab, seda rumalam ta on, kuna maailmas leidub nii palju teadmisi, et üks inimene ei ole
võimeline neid kõiki omandama. Jõudes sellele tõdemusele, on Fausti meel lausa nii
must, et ta üritab end peaaegu tappa, juues mürki