Platoni õpetus olevast.
Nähtavad asjad seevastu on eriilmelised, erinevates relatsioonides mitte-samaks-
jäävad ja seetõttu ka raskesti identifitseeritavad.
Meeltega tajutavad asjad on ka liitsed – osadest kokku liidetud – ja seetõttu
jagatavad. Nad on kehalised ning sellisena nägemisele tabatavad. Asjade olemused
on lihtsad – see tähendab filosoofia keeles: ei oma osi (neid võiks selles tähenduses
põhjendatumalt kui Demokritose elementaarkehi nimetada “aatomiteks”,
jagamatuteks) –, mittekehalised-immateriaalsed ja seetõttu tabatavad vaid
mõtlemisele ning meeltele põhimõtteliselt kättesaamatud. Hilisemates dialoogides
kõneleb Platon küll ka olemuste lahtiliigendumisest ja järelikult komplekssusest. Kuid
ka sel juhul on silmas peetud teistsugust kompleksust kui kehaliste asjade liitsus.
Oma lihtsuse tõttu kujutavad nähtuste olemused endast nähtuse “puhast” olemist.