Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
suhu ei jookse hiir; Käbi ei kuku kännust kaugele; Veerev kivi ei sammaldu; Vaga vesi, sügav põhi
(kass, hiir, jooksma, käbi, känd, kukkuma jt. tähendavad tegelikult inimolendeid vm. inimesega, eriti
ta mentaalse ja sotsiaalse sfääriga seotud objekte ja vahekordi);
1c) kui otsene tähendusplaan kuulub täielikult sfääri II (st. "elementaarinimiku" alale) või puudutab
osalt ka alasid III ja/või I, siis tuleb vajalik osa mitteinimlikke tähendusi ümber mõtestada
inimlikeks ja/või elementaarinimlikke tähendusi kõrginimlikeks: Kes teisele auku kaevab, see ise
sisse kukub; Ära müü nahka, kui karu alles metsas; Uppuja haarab õlekõrrestki kinni; Ega putru nii
palavalt sööda kui keedetakse.
2. Kui vanasõna otseses sisuplaanis ilmneb mingi vastuolu või kokkusobimatus, siis
2a) predikatiivsete lauseosade ümbermõtestused on suunalt vabad, nt. loomariigist inimesele (Ära
lenda kõrgemale, kui tiivad kannavad), füüsiliselt mittefüüsilisele (Valel on lühikesed jalad), aga
annaabi.ee 
