Karlheinz Stockhausen
1960.-1970. aastatel hakkas Stockhausen üha enam akustilist ja elektroonilist muusikat omavahel
kombineerima. "Mixtur" (1964" on algselt salvestatud orkestriga ja hiljem on salvestist stuudios
spetsiaalselt töödeldud. Teose partituur on kirja pandud aleatoorilist meetodit kasutades (pole
märgitud kindlaid helikõrgusi, küll aga on välja toodud konkreetsed rütmifiguurid ja dünaamika
ning lühikeste meloodiakontuuride liikumissuund). Stockhauseni elektronteosed on veel
"Mikrophonie I" (1964), "Mikrophonie II" (1965) ja "Mantra" (1970).
Kammermuusika:
Stockhauseni varasemas kammermuusikas domineerib aleotooriline kompositsioonimeetod.
Sellised teosed on "Zeitmasse" (1956) ja "Zyklus" (1959). Samasugust materjali aleatoorilisteks
plokkideks grupeerimist võib näha ka klaveriminiatuuris "Klavierstück XI" (1956). See onosa
klaveripalade seeriast, millel on kokku 15 osa (1952-1985). Stockhauseni kammerteosed on veel
"Harlekin" (1975) ja "Sirius" (1977)