Orgaanilise keemia areng XIX sajandil
Berzeliuse oma. Berzelius väitis, et orgaanilisi aineid ei ole
võimalik laboratooriumis valmistada. Arvati, et orgaanilised ained saavad tekkida ainult
elusorganismidest ja seda salapärase elujõu nn vis vitatilis mõjul. 1828. aastal lükkas
Friedrich Wöhler selle arvamuse ümber, kui ta endalegi ootamatult pliitsüanaadi
kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine sai. Teine teooria oli Wöhleri
radikaalide teooria, mis väitis, et kõik keemilised ained koosnevad elektronegatiivsetest ja
positiivsetest aatomitest ja nende ühenditest. Arvatakse, et kolmanda teooria, mis uskus, et
orgaaniliste ainete sarnasused seisnevad nende saamisviisides, omadustes ja koostises, rajas
C.Gerhard. Ning viimase ehk neljanda teooria rajas A. Butlerov. Viimane teooria oli
struktuuriteooria ja see sarnaneb kõige rohkem tänapäeva orgaanikale. Butlerov tõestas, et
aine keemilised omadused sõltuvad aine molekulide koostisest ning struktuuridest. Ta selgitas
ka isomeerianähtust.
annaabi.ee 
