Elektrivälja kohtame kõikjal enda ümber, ka puhtas õhus leidub alati laetud osakesi. Mõeldes elektriväljale, meenuvad kohe elektriliinid. Inimene rakendab seal osavalt pingeid elektrienergia ülekandel. Maa ja suurte elektrienergia ülekandeliinide vahele võib jääda kuni miljon volti. Kõrgepingeliinide all käimine on inimeste tervisele(südametööle) ohtlik. Inimene rakendab elektrivälja veel teleri kineskoobis, elektrokardiograafias(südametsükli uurimine), elektroentsefalograafias(uurib peaaju talitluse käigus tekkivate pingete ajalist sõltuvust), kserograafias(kopeerimine) jne. Ka elusorganisme võib ümbritseda elektriväli, kõige tüüpilisemad esindajad on elektrirai ja elektriangerjas. Mõned kalaliigid tekitavad elektrit saagi surmamiseks, teised aga toodavad elektrit, et kasutada seda abivahendina liikumisel. Organid, mida eri liigid kasutavad on kujunenud erinevatest lihastest, kuid elektri saamise viis on kõikidel sama.
Informatsioon ööpäevarütmi säilitamiseks tuleb valge ja pimeda aja vaheldumisest nägemise kaudu. Seda tagavad võrkkestalt hüpotalamuse ülalnimetatud tuumadesse suunduvad retinohüpotalaamilised aksonite kimbud. Aju elektrilise aktiivsuse rütmid Aju elektrilise aktiivsuse uurimisele panid aluse Hans Bergeri tööd ajavahemikus 1929 1938. Tulemuseks oli elektroentsefalograafia (EEG) meetodi loomine ja laialdane kasutuselevõtt. Esmasteks avastusteks elektroentsefalograafias oli alfarütmi (a 10 Hz) leidmine silmade sulgemisel ja beetarütmi (b 14 - 30 Hz, keskmiselt 20 Hz) teke nende avamisel. Une uurimisel kasutatakse lisaks EEG-le ka lihaste elektrilise aktiivsuse mõõtmist elektromüograafiat (EMG) ning silade liikumise registreerimiseks elektrookulograafiat (EOG). 3. Uni Une sügavuse kriteeriumiks on äratusläve intensiivsus, une faasideks klassifitseerimise aluseks aga EEG-s valdavad rütmid
annaabi.ee 
