Neuroloogia
Mõnikord kujuneb nende võtete rakendamisel olukord, kus aju sureb, kuid keha teised elundid ja koed jätkavad
talitlust seni, kuni saavad piisavalt hapnikku ja ainevahetuseks vajalikke ühendeid. Nii kujunes ajusurma mõiste
ja aktsepteeriti seisukoht: kui aju on surnud, on ka inimene surnud, vaatamata sellele, et ta süda veel töötab.
Seetõttu lepiti 1960.–70. aastail kokku ajusurma diagnoosimise kriteeriumid. Neist olulisimad on iseseisva
hingamise puudumine, elektroentsefalograafial kindlakstehtav peaaju bioelektrilise aktiivsuse täielik lakkamine
ja ajuverevoolu seiskumine. Nagu mujal, nii on ka Eestis ajusurma diagnoosimine ja sellest tulenev elundite
doonorlus õiguslikult reguleeritud.
Et raskete ajukahjustustega haigete intensiivravi ei anna tihti soovitud tulemust (haige isiksus ei taastu), tekitab
see mitmeid meditsiinilis-õiguslikke probleeme. 1972. aastal võeti kasutusele püsiva vegetatiivse seisundi
mõiste
annaabi.ee 
