"elektrivektoreid" - 1 õppematerjal

3D kino areng

„sulandavat“ prismat. 1929-1932 lasi patendeerida ja arendas Edwin H. Land polariseeritud materjali (ingl.k polarising sheet). Nitrotselluloosi polümeeri on kindlas suunas „rivistatud“ kristallid. Kinoekraanil on samaaegselt kaks eri polarisatsiooniga pilti. Valguse polarisatsioon tähendab seda, et elektrivektor võngub kindlal polarisatsioonitasandil, ehk tal on oma levimissuund ja võnkesiht. Polariseeritud (prilliklaasi) pind laseb läbi vaid neid elektrivektoreid, mis asuvad samal polarisatsioonitasandil. Sellega saavutatakse efekt, et üks silm näeb ühte vaadet ning teine silm teist, neist ruumilise pildi moodustab juba meie aju, nagu tavaolukordadeski. Paraku oli tol ajal selle tehnoloogia kasutamine liialt kulukas ning paljud kinod ei suutnud seda endale võimaldada. Siiski tegi läbimurde 1952. aasta film „Bwanda Devil“, kuna ta oli üks esimene värviline omade seast ning sillutas teed polaroid-filtritele.