Nimetu
) Kui vend
vastas, et nad peaksid hiljem neile järgi tulema ning siis lapse koju minema, mängis laps tooli
peal edasi. Mõne aja pärast läks vend vannituppa, et habet ajada. Kui venna nägu oli vahune,
küsis laps imestusega, et mis asi see venna näo peal on. Vend, seletanud lapsele ära, millega tegu
on, hakkas habet ajama. Laps tundis huvi ning kui vend küsis, kas laps hakkab ka tulevikus habet
ajama nii nagu venna, vastas laps, et ta hakkab habet ajama nagu tema isa (isa ajab
elektripardliga habet).
Vaatluse analüüs
Esiteks tooksin välja, kuidas vaadeldav laps kasutas niinimetatud sümbolilist
mõtlemist. Lapsele tuli vaatleja kohalviibides meelde, et eelmisel korral, kui
laps vennal külas käis, siis vaatlejat ei olnud. Lapsed nimelt ei pea olema
sensomotoorses kontaktis eseme, inimese või kohaga, et sellest mõelda
(Papalia, Feldman, Martorell 2012). Muidugi võib öelda, et tänu vaatlejale tuli
annaabi.ee 
