metallist vilede. Orelit nimetatakse pillide kuningaks. Orelil võib olla 1–5 klaviatuuri ehk manuaali. Oreli pedaal on samuti klaviatuur, mida organist mängib jalgadega. Oreli registrid on vilede read, milleta pole võimalik mängu ajal orelil heli tekitada. Oreli nähtav osa on prospekt, mis koosneb Principali registri viledest ja sageli rikkalikult kaunistatud oreli kapist. Oreleid eristatakse ehitusviisi ehk traktuuri järgi: mehaanilised, pneumaatilised ja elektriorelid. Oreleid kasutatakse peamiselt kontserdisaalides ja kirikutes. 2. Oreli Ajaloost Sõna "orel" tuleneb kreeka sõnast organon, mis tähendab tööriista, instrumenti. Oreli juured on muinasajas, sugulaseks ja prototüübiks võib pidada paaniflööti. Paaniflööt koosneb mitmest vilest ühisel vilereal. Orelil on ühisel tuulepõhjalmitu vilet, mis moodustavad oreliregistri. Vana- Roomas oli kasutusel vesilõõtsinstrument ehk hydraulis
osahelihelide helitugevuste vahekorra muutumine. Kõrgema võnkesagedusega osahelid vaibuvad tüüpiliselt kiiremini kui madala võnkesagedusega osahelid. Sünteesitud heli "kõlab õigesti", kui võetakse arvesse akustilise heli omadused nii võnkesageduse kui ka helitugevuse valdkonnas. Üks olulisemaid heli iseloomustavaid suurusi heli amplituudi kõvera mähisjoon. Heli tämbri muutmiseks kasutatakse süntesaatoritesADSR mähisjoone (inglise keeles ADSR Envelope) mudelit. Elektriorelid kui süntesaatorid Kõik orelid, välja arvatud õhusurvega töötavad vileorelid, põhinevad aditiivsel Fourier' sünteesil: mitmeid siinushelisid miksitakse palju keerulisemateks helilaineteks. 1935.aastal ehitatud algsel Hammondi orelil genereeriti siinustoone pöörlevate helirullide ( revolving tone wheel) abil, mis indutseeriti elektrivooluks elektromagnetilise adapteri abil. Iga osaheli jaoks oli eraldi helirull (tonewheel). Moodsamates orelites toodab siinushelisid ostsillaator
annaabi.ee 
