Kliiniline psühholoogia
häire. Ta on haigus. See ongi neile, kes psühholoogiat jm. aineid nõukogude ajal õppinud,
hästi tuttav ja ainuvõimalik teooria. See bioloogilis-meditsiiniline psühhopatoloogiateooria
kutsub enda kõrvale just iseloomujoonte-teooria, kui tal vahel patsiendi psüühilise eripära
mõistmiseks psühholoogi ja/või psühholoogiateooriat vaja läheb. Ka sobib siia arusaam
psühhoteraapiast kui põhiteraapiale (rohtudele jt. bioloogilistele meetoditele nagu näiteks
elektrikramp) kaasa-aitavatest headest teguritest (rahustav värv, õe naeratus, arsti lahke
sõna).
Kõigi teiste mudelite korral seletab üks-ja-seesama teooria ära nii normi kui häire, s.t. nii
hästifunktsioneeriv kui häiritud inimene funktsioneerivad ühe-ja-sama seaduspärasuse
alusel, ainult et üks hästi ja teine halvasti. Täpsem oleks öelda, et üks paremini kui teine.
Erinevus on kvantitatiivne. Üleminek sujuv. Ja igaühel on võimalus häiret mõista, kuna ta
annaabi.ee 
