Põlevkivituha ladestamisel kasutatava vee ringlus on kinnine ja läbib uuesti soojuselektrijaama (mittepõleva lubja saab ahjust kätte ainult vee abil). Transportimisel on tuha ja vee suhe 1:20. Tuhaväljade kasutamise käigus on selgunud, et tuhk seob vett umbes 0,60,7 kuupmeetrit/tonni tuha kohta. Taaskasutamine Põlevkivituhal on mitu fraktsiooni. Kõige peenem püütakse kinni elektrifiltritega ja kõige jämedam tuleb eemaldada kolletest. Koldetuhka ei osata praegusel ajal ära kasutada, samas elektrifiltritega kinnipüütud tuhale on kasutus leitud. Peent põlevkivituhka kasutati happeliste põldude lupjamiseks. Sellest saab toota ka tuhaplokke. Kõige peenemat fraktsiooni kasutatakse tsemendi lisaainena, 15 protsenti tuhka parandab tsemendi omadusi ega pea lisama kipsi, mistõttu tsement muutub odavamaks. Probleemiks on see, et ükski tootmisharu
(Karofeld et al 2007: 47). Seda võib seostada põlevkivielektrijaamade tuhaheitmete vähenemisega ja üldse nõukoguliku majanduse ümberkorraldamisega (Kaasik, Ploompuu 2005). Lähiminevikus ja tulevikus peaks andma positiivset mõju nii puude juurdekasvu vähenemisele, kui ka üldisele õhusaaste tekke vähenemisele Balti ja Eesti Elektrijaama renoveerimine. Varem olnud põlevkivi tolmpõletuskatlad asendati keevkihtkateldega (Maasikmets 2004: 101) ning katelde varustamine uute kaasaegsete elektrifiltritega (Liblik, Maalma 2005: 176) vähendamaks tahkete osakeste (peeneteraline põlevkivilendtuhk) heitkoguse 92-95% võrra (Maasikmets 2004: 101). Keevkihtkatelde omapäraks on, et koldest lahkuva põlemisgaasid ja tuhaosakesed suunduvad separaatorisse, kus mõõtmetelt ja massilt suuremad tuhaosakesed välja separeeritakse ja suunatakse tagasi koldesse. Nii võimaldatakse teatud osa lendtuha kinnipüüdmine ja selle lõplik väljumine koldest põhjatuhana ehk siis tuhana, mis hiljem ladestatakse
annaabi.ee 
