V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Minu ajal
oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.»
Nüüd alles päris lõbu algas.
«Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?»
«Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.»
«Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine.
«Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha,
neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.»*
«Hüva,» arvas Jehan Frollo, «neile siis tarvis neljakordset märulit teha.»
«Musnier, me pistame su raamatud põlema.»
«Musnier, me peksame su teenri vaeseomaks.»
«Musnier, me mudime su naist.»
«Seda paksu Oudarde'i-mamslit.»
«Kes nõnda priske ja lõbus on, nagu oleks ta lesk.»
«Käige kus kurat!» urises meister Andry Musnier.
«Meister Andry,» hüüdis Jehan ülalt kapiteelilt, «kui sa oma suud ei pea, kukun sulle
kaela!»
annaabi.ee 
