Dostojevski "Idioot" kirjand
arvatavasti nii kibestuses, et võtab endale õiguse end toitvat kätt hammustada
ning Mõskini idioodiks tembeldada justnimelt selle sama headuse pärast, mis
tema pea kohal katust nüüd hoidis.
Lev Mõskini südameheadus oli inimestele midagi võõrast, uutmoodi, ning
seepärast teda ei mõistetudki. Headus pandi idiootsusega samasse patta, samal
ajal kui kõike, mis oli egoistlik ja võlts, võeti enda eeskujuks. Mõskini eldoraadoks
oli heategu, samal ajal kui teistel oli selleks raha või võim.
Inimese olemus on ja arvatavasti jääbki saladusteloori alla veel väga pikaks ajaks,
kui mitte igaveseks. Kuid vahel on sellegipoolest sõnulseletamatult rahupakkuv
mõte, et mitte kõik sahtlid ei ole siin ilmas loodud avamiseks, ning ühes nendest
kinnistest on vastused küsimustele, mis meid ümbritsevad kõige tihedamini.
Tundub, et universum kavaldab inimese siiski iga kell üle.
annaabi.ee 
