Muinaseestlaste matmiskombed ja muinasusundi iseloomustus
(Eesti ajalugu I, 1935).
Taara esines ka kaitsevaimu või jumalana. Henrik mainib oma Liivimaa kroonikas Tarapita
nimelist jumalat viiel korral. See on ainus mütoloogiline kuju, kellest ta pikemalt kõneleb
ainujumalana. Tarapitat tundis Virumaa rahvas saarlaste suure jumalana. On teada ka, et
eestlaste appihüüd oli: “Taara avita!”
Surnute hinged. Surm ei tähendanud muistsele eestlasele inimisiku lõppu. Arvati, et ka surnu
hing vajab toitu, rõivaid ja tarberiistu nagu elavgi inimene. Seepärast pandi surnule hauda
kaasa panustena esemeid (toit, tööriistad, ehted jm.).
Hingedeaeg on surnutele pühendatud aeg hilissügisel, kui puulehed hakkavad kolletuma,
(looduse suremine). Usuti, et surnute hinged külastavad sel ajal oma endist kodu ning püüti
nendega olla heades suhetes (kaeti neile toidulaud, nendega kõneldi, viidi tare peale ande,
köeti saun). Hingedeajal elati vaikselt, hoiduti müra tekitavatest kodustest töödest, söödi
annaabi.ee 
