Sanaluokka Nomini-käändsõna Substantiivi-nimisõna Adjektiivi-omadussõna Partikkeli-muutumatu sõna Verbi-tegusõna Pronomini-asesõna Adverbi-määrsõna Aikamuodot Preesens-olevik Imperfekti-lihtminevik Perfekti-täisminevik Pluskvamperfetki-enneminevik Sijamuodot Nominatiivi - nimetav Genetiivi omastav Akkusatiivi akkusatiiv Partitiivi osastav Essiivi olev (-na) llatiivi sisseütlev Inessiivi seesütlev Elatiivi seestütlev Allatiivi - alaleütlev Adessiivi alalütlev Ablatiivi alaltütlev Komitatiivi kaasaütlev Instruktiivi viisiütlev Abessiivi ilmaütlev Translatiivi Saav Lauseen jäsenet Subjekti alus Predikaatti öeldis Objekti sihitis Predikatiivi öeldistäide Adverbiaali määrus Postpositio tagasõna Prepositio eessõna Partitsiip kesksõna Modukset Indikatiivi-kindel kõneviis Konditionaali-tingiv kõneviis Imperatiivi-käskev kõneviis
Hiljem sündisid käändelõppudest liitkäändelõpud. Nii saadi sise- ja väliskohakäänete lõpud. Läänemeresoome vanemate käänete jäljed eesti keeles Nominatiiv on säilinud, ikka lõputa. Lokatiivi tunnus kadus (lõpukadu!), v.a kirderannikumurdest (eR), 19. sajandil toodi eR-st essiivi na-tunnuse kujul tagasi Separatiivi ta-tunnus on säilinud partitiivis (seda) ja ablatiivi lt-tunnuse ja elatiivi st-tunnuse osana. Akusatiivi m-tunnus muutus läänemeresoome algkeeles n-ks (sõna lõpul *m > n), langedes kokku genitiiviga. Genitiivi tunnus -n kadus II aastatuhandel (sõnalõpulise n-i kadu) Kohakäänete komplekt on endiselt kolmeliikmeline, ehkki kohakäänete sarju on nüüd kaks. Nominatiiv Juba uurali algkeeles oli käändelõputa, samuti teistes soome-ugri keeltes. Funktsioonid: subjekti (aluse), nominaalpredikaadi (≈ öeldistäite), eluta objekti
annaabi.ee 
