"Mäeküla piimamees" Eduard Vilde
vagusat ringvoolu kiirendaks, sest ta tahab kaua elada ja tema teine südameklapp ei ole mitte veata.
Seepärast sõuab ta aeglaselt ning ühtlaselt ja loovib mööda inimestest, kes teda võiksid pahandada, nende
alla kuulub ka tema pooleliolev maja. Valmis on Ülem-Baieri talumaja stiilis plaanitsetud villast ainult
alumine kivist kord; valgeks lubjatud müüris pilutlevad aknad ilmutavad ruumide elatavust. Tänavu
paigatud pilbaskatus ja värskelt valgendatud korstnad aitavad pildi nägu veel kirjumaks teha. Hoonel on
midagi mõne hiigla-looma luukerest, millelt kullid liha juba ära on kandnud.
Auahnust ei või Kremeritele sellepärast ette heita. Tal on ainult paar vana armastust: haruldased
sigaripitsid, tuhatoosid, salvrätiku-rõngad ja taskunoad ning märksa odavama naisteenija asemel piltilusat
prisket kammerteenrit ümmardajaks peab.