Rootsi käsitööline, sõjamees ehk muu vaba rootslane ei sattunud mõnes vallas enesele talu omandades muidugi eestlase viisi pärisorjaks. Praegu ei leia me kusagilt Rootsi-nimelistest taludest enam rootslaste jälgi. Rootsi-nimelisi talusid omandavad niisama eestlased kui kõiki muid talusid. Vist ei püsinud rootslased kauemat aega eestlaste seas, vähemalt ei pärandanud nad talusid järeltulevatele põlvedele. Osalt kandis põhjasõda ses suhtes muidugi süüd. See sõda pühkis maa elanikkudest puhtaks, hävitas siis ka viimsed rootslaste jäljed ühtlasi Rootsi valitsusega. Vene valitsuse ajal asusid aja jooksul Rootsi-nimelistesse taludesse eestlased, kuid endised talunimed kestsid mõne üksiku erandiga edasi, nagu viimsest nähtusest Rootsipää küla nimi tunnistust annab, mis nüüd Jorikaks ümber ristitud. Nimetada tuleks veel mitu Rootsi kuninga hauda, näituseks Viru-Nigulas Kunda Lammasmäel, Matsalu lahe ääres
seda läbi viia: vasallid olid valmis isegi välismaaga konspireerima (v. Transehe, n. t., lk. 14, 85). Lootus, võõrast ikkest pääseda, pidi nii eestlastel raugema. Küll oli saarlastega veel 1345-ndalgi aastal leping tehtud, kuid selle lepingu uueks tingimuseks oli sõjariistade väljaandmine ja oma kindluse mahalõhkumine. Igatahes ei ole suuremaist vastuhakkamistest järgneval ajal midagi enam kuulda. Maa oli elanikkudest ka Saaremaal hõredaks jäänud. Uutel vasallidel oli lõikust. Juba vasallide ligiduse ja rohkuse pärast ei võinud eestlaste kavatsused saladusse ega nende kogunemised tähelepanemata jääda. Tekkivaid liikumisi ja kavatsusi võidi sel teel lossidest kohe alguses maha suruda. Muidugi ei olnud veel igal pool just nii ränk seisukord juba maksmas kui Harjus-Virus, kuid ta oli ka mujal sarnases sihis arenemas ja sarnaseks kujunemas, kuigi mitte nii järsult ega karmilt.
annaabi.ee 
