Kuidas siis riigid mõjutavad sündivust? Erinevates riikides on erinevad seadused, näiteks lastakse osades riikides abielluda üsna noortel, teistes võib olla jällegi kätte saadav rasestumisvastased vahendid ning lausa abort. On erinevaid kooselu reegleid, peretoetusi, lisapuhkusi nii emadele kui isadele, samuti soodustusi töötamisel, teenusid aga ka trahve ning muid majanduslikke meetmeid. Rändepoliitikas on aga kasutusel mitmed piirangud, mitte kõik riigid, ei luba uutel elanikkel kergesti oma riiki elama asuda. Selleks on vaja taotleda elamis- ja tööload, või kodakondsus. Osad riigid aga reguleerivad oma sisserännet kvootidega. Kvoodid võivad olla eri sotsiaalse tausta, sisserännu põhjuse, oskuste või majandusliku staatusega inimestele erinevad. Kuid mitte kõik riigid ei poolda rahvastiku poliitikat. Selle põhjuseks võivad olla nii rahanappus, kui ka soov vältida riigi liigset sekkumist või mitmete huvirühmade võitlused.
Mõned arvavad, et kõik on vastupidi ja riik aitab mitte integratsiooni, vaid assimilatsiooni. Mõned aga arvavad, et just muulased segavad neid aidata ja ei taha integratsioonis osaleda. Argumentid, miks on just selline arvamus, on erinevad. Arvamus: integratsiooni protsess areneb ja riik aitab teda. Eesti on demokraatlik riik ja nagu kõikides demokraatlikes riikides Eesti Vabariik palju tegeleb integratsiooniküsimustega, sest riigi jaoks on ju kasulik, et kõikidel riigi elanikkel oli tunne, et nad on riigi osa, et riigil ei ole ükskõik, mis nendega tulevikus saab. Riigis elab palju neid, kellel ei ole kodakonsust ning riik annab motivatsiooni ja informeeritust selleks, et kodakonsuseta isikud said Eesti Vabariigi kogakonsust ning selleks, et seda protsessi lihtsustada. Täna sõltub muukeelse elanikkonna eesti keele oskus suuresti nende elukohast. Näiteks integratsiooni monitooringu andmete kohaselt ei suuda Narvas eesti keeles üldse suhelda 62%,
annaabi.ee 
