Nimetu
Suuremat osa luulest iseloomustab rahulolematu mässumeelsus, kaootilisus ja
hukkumis ekstaas, mida autor on kord väljendatud naturalistlike kujundite abil ning
kord sümbiolistlikule luulele omaselt. Olemuselt on luule sünge ja meeleheitlik.
Puuduvad lootus ja illusioonid. Talvik keskendub üksikinimesele, tema keha
närbumisele, hingelisele kaosele, tõeotsingutele ja heitlusele ahistava ümbrusega.
On trots ühiskonna ja enda vastu.
Elamustena toonitatakse viha, kurjust, õelust , hirmu, õudu, ahistust, võikust ja ka
jälkust. Talvik kaasas oma palavikuluulesse ka ekspressionistlikke kujundeid, mis
annavad lugejale edasi eluängi, mille põhjuseks on oma võimetuse ja inimliku
piiratuse tunnetamine. Kõik suur ja tähtis jääb inimesele kättesaamatuks. Sellele on
iseloomulikud ka luuletuste pealkirjad. Näiteks ,,Pohmeluslikke mõlgutusi", ,,Laip