Ernst Enno
Maeterlinck oma teosega ,,Tarkuse ja saatuseni" (1898).
Kirjanduslikes küsimustes olid Enno eeskujuks Kreutzwald ja Bornhöhe, hiljem ka K. E. Sööt ja Juhan Liiv. Sajandi algul sai ta innustust G. Suitsu ja A. Gailiti
teostest, lisaks oli tal ka palju mõttekaaslasi välismaal. Enno loomingulise meetodi määras siiski ära väliskirjandus. Enno arvates oli luule ülesandeks ,,sõnade
nõidusliku hurma abil" inimesi ,,jumaliku, ainsa keskuse poole meelitada." Sügavalt elamuslainesse haarava luule poole pürgimine saigi Enno loomingu peamiseks
juhtmotiiviks.
Trükki jõudsid Enno luuletused esmakordselt reaalkooli päevil, kuid tõsisemalt kiindus ta luuleloomingusse ajarkirjaniku-aastail 1902-1905, kus ta avaldas
,,Postimehes" ja ,,Lindas" umbes 70 luuletust. Samal ajal avaldatud Gustav Suitsu ja Juhan Liivi luuletuste kõrval paistsid silma Enno nõrkused: sisuline ebamäärasus