Paul-Eerik Rummo
luuleauhinna, arvas August Sang nägevat Liivi ja Rummo luuleolemises paralleele, kutsudes
kirjandusteadlasi neid põhjalikumalt käsitlema. Ise söandas ta välja pakkuda ühe: kui Liiv oli
sajandivahetuse luuleuuendaja, siis 1960. aastatel oli seda Rummo.
13
See luulekogu asub ühel kesksetest kohtadest meie 1960-ndate aastate kirjanduses ja on
silmapaistvaks tähiseks kogu eesti luule arenguloos. Järsult suureneb selles kogumikus
Rummo elamusesituse assotatiivsus. Luuletus muutub tal järjest rohkem mingi hingeseisundi
lummuslikuks tervikväljaanduseks. Mõnigi kord jääb enamus luuletusse fikseeritud
välistajudest ilma kandvamast tähenduskonkreetsusest ja loob sõnareale kaudseoste abil
sootuks uue tähendustausta. Selle arengu ühe tippteostusena varjundab raamatut
eelpoolmainitud luuletus ,,Oo, et sädemeid kiljuks mu hing".(Kalda, 1991)
Selle perioodi Rummo luule võrdub lihtsalt välismuljetele sobivate vastete avastamisega ja
annaabi.ee 
