Mats Traat
Ainelt, tüübistikult ja kujutluslaadilt eelnenule sarnane on Traadi jutustus
“Irdinimene” (1967). Teos on välja kasvanud autori enda isiklikust
kogemusest ning käsitleb elulisi, eetilisi probleeme, eelkõige küsimust
inimese kohast ühiskonnas. Nagu pealkirjastki näha, on ta selle teose
keskseks tegelaseks valinud erandliku inimese ehk siis noore, raske
iseloomuga maksimalisti, kelle väärtuskriteeriumid erinevad täiesti
ümbruse omadest, kellel on kartus, et teiste inimlik elamistarve võib
teda enda alla matta ning viia teda kompromissidele ja lamedale
vegeteerimisele.
“Irdinimene” polemiseerib üksikisiku ja kollektiivi suhete lihtsustatavust,
keskendudes inimese ja olude probleemsele üksteisemõistmisele. Et
jutustus põhineb autori kogemusel, siis võib arvata, et ta samastas end
loo peategelasega, jäädes sealjuures pigem sekkujaks kui vaatlejaks.
Traat trotsis inimese kulumist ja taltumist, alistumist oludele ning
kapituleerumist võitluses mõtestatud elu eest