"elajalikuma" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Käes hoidis ta köiekimpu. See mees käis alati Tristaniga kaasas, nagu too omakorda alati Louis Xl-ga kaasas käis. «Sõber,» ütles Tristan 1'Hermite, «ma arvan, et nõia-tüdruk on meil nüüd käes. Sinul tuleb ta kohe üles puua. On sul redel kaasas?» «Uks redel on seal Sammasmaja kuuri all,» vastas see. «Kas ta seal tuleb üles tõmmata?» jätkas ta kivist võlla poole viibates. «Jah.» «Hahaha!» vastas mees veel elajalikuma naeruga, kui see oli omane ta ülemale. «Tee pole siis kuigi pikk.» «Tee kähku!» ütles Tristan. «Pärast aega naerda küllalt.» Kui Tristan tüdrukut oli märganud ja kui kõik Gu-dule'i lootused kadunud olid, ei lausunud viimane enam ainustki sõna. Ta tõukas vaese Esmeralda poolelutult keldri nurka, ise aga seadis enese aknaava ette, haarates oma kätega nagu kulliküüntega aknalauast kinni. Ses asendis vaatas ta soldatite poole hullumeelse, vihase pilguga. Kui Henriet Cousin kongi