Akadeemilise sõudmise üldised alused
aastal. Mõlematel olümpiamängudel saadi meessõudjate
keskmiseks somatotüübi jaotuvuseks:
2,2 (endomorf) - 5,2 (mesomorf) - 2,5 (ektomorf).
Kõige sagedasemaks somatotüübiks oli tasakaalustatud mesomorfid, millel järgnesid võrdselt
endomesomorfid ja ektomesomorfid. Eri paadiklasside sportlaste somatotüüpide erinevusi ei
täheldatud. Vähem edukatel meessõudjatel on suuremad endomorfi väärtused, võrreldes
tippsõudjatega. Kergekaalu meessõudjad on ektomorfsemad ja vähem mesomorfsed, võrreldes
normaalkaalu sõudjatega. Naissõudjate somatotüüpe uuriti 1976. aasta olümpiamängudel,
keskmiseks somatotüübi jaotuvuseks saadi:
3,1 (endomorf) – 3,9 (mesomorf) – 2,8 (ektomorf).
Enamuse naissõudjate somatotüübid olid keskmised, ilma et ükski somatotüübi komponent
oleks prevaleerunud. Pndi tähele, et naissõudjad on sarnaselt meessõudjatega ektomorfsemad ja
vähem mesomorfsed, võrreldes normaalkaalu sõudjatega
annaabi.ee 
