NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
teemant” põhjal), mis näitas inimese kaitsetust poliitiliste mängude keerises. Jaan
Toominga toonaseid lavatöid kandis igavikuline maailmataju ja muljetavaldav
sõnumikindlus – eeskätt kutsena vaimsusele. Avastuslikult mõjus mitme, seni
pigem reanäitleja staatuses püsinud loovisiku avanemine tema käe all –
sobivaimaks näiteks Lembit Eelmäe nii oma suurrolliks kujunenud jõulise ja
hingelise Põrgupõhja Jürkana kui ka tormilist groteski, mängulist intensiivsust ja
traagilist ekstsentrikat ühitanud, omandikirest ja võimuihast väärastunud Mogri
Märdina „Kauka jumalas” (1977). Toominga varasema loomingu tõrksavõitu
retseptsiooni taustal väärib märkimist tema rahvusklassika-tõlgenduste
publikumenukus: „Põrgupõhja uus Vanapagan” kogus 8 aastaga ligi 38 000 ja
„Kauka jumal” üle 5 aastaga 32 000 vaatajat. Evald Hermaküla arendas kogu oma
teatritee jooksul avatud struktuuriga ja improvisatoorset teatrit. 1970. aastate