EKA I Essee - Surm eesti kirjanduses
Surma, millega puutume kokku tegelikult juba üsna
varakult ja ehk ka märkamatult, nii kardetakse kui pilgatakse, näiteks lapsepõlvest mäletame,
kuidas surevad meie eakamad sugulased või pere lemmikloom; iga päev võime kuulda
uudistest, kuidas maailmas saab liiklusõnnetustes surma tuhandeid inimesi; samuti võib surra
midagi meie sees, näiteks värskete kristlaste vana patune ,,mina" sureb ja uus puhas ,,mina"
hakkab elama uut ja paremat elu Jumalale; surma on võimalik trotsida ekstreemsporti tehes ja
siis on veel ka võimalus, et ei mõeldagi ei surmale ega elule, vaid löödakse niisama aega
surnuks. Järgnevas essees aga uurin, kuidas on käsitletud surma eesti kirjanduses, alustades
tutvustusega kõige varasematest üles kirjutustest ja seejärel keskendudes just teostele, mis on
kirjutatud 19. sajandil kuni 20. sajandi alguseni. Huvitav on analüüsida, missugust ja
millisena surma kirjeldati ja kuidas suhtuti surmatemaatikasse toonases eesti kirjanduses, kas
annaabi.ee 
