Kliiniline psühholoogia
Väga suur puudus see nüüd ka pole, sest
isiksuse püsivust on senises psühholoogias tublisti üle hinnatud. W. Mischel’i “isik-
olukorras” (person-in-situation) lähenemine on vähemasti niisama õigustatud kui püüd
katseisikut oma “isiksuse varjamises” paljastada juhul, kui ta harvaesinevas uudses
situatsioonis üllatavalt käitub (või vastupidi - rõõmustada, et “nüüd alles on ta oma tõelise
isiksuse paljastanud!”, mida ju näiteks alkoholijoobest või ekstreemolukorrast vahel
loodetakse).
Tõsisem on etteheide, et õpiteooriad ei suuda näidata, kuidas õpitud käitumisviisid ühtseks
isiksuseks integreeritud saavad.
KOGNITIIVKÄITUMUSLIKU LÄHENEMISVIISI NÄIDE: ÜKS UURIMUS
Iseloomujoonte ja situatsioonide interaktsiooni teooria omaksvõtmine tähendab, et isiksuse
mõõtmise juures peaksime hindama mõlemaid, enamgi veel, ka nende vastastoimet. Nii on
ka tehtud. Endler ja Hunt (1966) lõid rea situatsiooni-spetsiifilisi ärevusküsimustikke.
annaabi.ee 
