Mats Traat
Mats Traadil on tavaks komponeerida ühe ning sama ajavahemiku
värsiloomingust eriilmelisi kogusid. Näiteks hõlmab “Laternad udus”
värsse aastaist 1963 – 66, “Ilmakaared” (1970) aga aastaist 1962 – 67.
Enamasti on niisuguste valimike koostamise printsiibiks sisulis-
meeleoluline ühtsus, vähemal määral ka kontrastipõhimõte.
Nimetatud kaks kogumikku fikseerivad Mats Traadi luule märgatava
teisenemise. Kui ta seni lähenes maailma nähtustele eelkõige laialt ja
ekstravertselt, hajutas oma põlvkonna tõekspidamisi kuulutavate
värsside siseenergiat ning ta talitsematud emotsioonid kahandasid
mõttemahtu, siis nüüd on selgelt näha, et luulemina üritab vaadata
sügavamalt enesesse ja mõista välistegelikkuse vastuolusid iseenda
vastuolude kaudu, jättes siiski ründava paatose vähendamata. Autori ilu-
ja täiusenõudlused pole suunatud niivõrd kunstiteose kui elu enda
poole. “Laternad udus” paistab eeskätt silma kujundilise täpsuse ja
annaabi.ee 
