Eesti Kirjanduse Ajalugu II
avameelsust kirjutatud – muutub seeläbi skandaalseks kirjanikuks (mõnitatakse nt „Libude laulikuks“). Underi skandaalsus
on ilmne – see tuleneb sisust: naise roll elus ja kirjanduses, kirjutab luulet läbi naise silmade, aga püüab ka meeste
vaatepunkti kujutada üksikutes. 1918 „Eelõitseng“ on Sonettide-eelne looming, aga avaldub hiljem. 1918 „Sinine puri“,
1920 „Verivalla“ ja 1923 „Päriosa“ – areng toimub ekspressionistlikuma ajakajalisuse suunas, sest varem kirjutas ainult
armastusest, sotsiaalset ebaõiglust ja veriseid pilte sõjaõudustest ei kujutanud. Under tutvustab moodsat saksa luulet, tõlgib
seda. Underile peetakse ekspressionistlikku stiili loomuomaseks. „Ekstaas“ on meeleluule konventsionaalsetes raamides
(meelelisi aistinguid täis), joonistab stiliseeritult välja metsamaastikku. Meeltele andumine ja see, mis elu juhib või seda
kannab, hakkab 1920ndate jooksul muutuma.
2. Siuru-aegne (1920