Eduard Viiralt
Viiralti selleaegsetes kompsitsiooniharjutustes kohtame rohkesti niihästi juugendi kui ka
rahvusrmantismi käibemotiive ja sümboleid, ent üllatavalt varakult, juba 1917.-1918. aasta
töis võib täheldada noore kunstniku ülekasvamist naiivsümbolismist ja naiivrahvuslikkusest,
mis avaldub iroonilises suhtumises ainesse, pisitasa tugevnevas kallakus groteski.
Juugendlikkus kaob Viiralti töödest tema sattumisel ,,Pallase" kunstikooli
ekspressionismivaimulisse atmosfääri 1919.aastal. Püsivalt omaseks jääb talle aga tugev
stiilitahe, mis iseloomustab ka natuurist tehtud etüüde.
Natuurist tehtud joonistusi ja visandeid on Viiraltist järele jäänud aukartustäratav hulk, seda
juba Kunstitööstuskooli päevist peale. See oli pidev treening, teadlik meisterlikkuse
arendamine ja materjalikogumine. Viiralt joonistas vanematekodus 1918. aastast peale
elasid ta vanemad Liigvalla mõisale kuuluvad Lammaskülas lähedaste inimeste ja tuttavate
annaabi.ee 
