(ArtInfo). Schiele autoportreede uudsus seisneb selles, et neid ei saa pidada ei autobiograafilisteks reportaazideks ega ka enese kangelaslikeks ülistusteks. Poosid neil piltidel on väga haaravad ja portreed demonteerivad isiksuse, eitades selle terviklikkust ja ühesust. Tõelise ja eemalt nähtud isiku vahele on loodud pinge ning see pingestatus tõendab kindla isiku puudumist. Suurem pingestatus avaldub eriti pärast Schiele ,,Klimti perioodi", alates 1910, mil ekspressiivus on viidud viimse piirini ja raske on näha neil autoportreedel portreteeritavat ennast. Schiele püüdis põgeneda kindlalt piiritletud isiksuse eest. Peamised tunnusjooned portreedel on kõhn kehaehitus, väänlevad poosid, karmid ja kummalised näoilmed ning just kui elektrisoki saanud püstised juuksesalgud. Enamasti on keha paljas, et anda täielikult edasi isiku ekspressiivsust. Kokkuvõttes meenutasid need portreed n-ö eneseteatrit, kus modernne kunstnik kehastas mitut isiksust korraga
annaabi.ee 
