PSÜHHOLOOGIA ALUSED
osutusena selle kohta, et mõtlemise keel erineb rääkimise keelest (Fodor, 1975). Paljudel juhtudel on
meie mõte õige, ent selle väljendamine kukub valesti välja. Fromkin (1973) ja Fromkin, Rodman
(1988) on klassifitseerinud vestlustes avalduvaid kõnevääratusi:
1. Ennetamise ehk antitsipatsiooni korral kasutab kõneleja keeleelementi enne kui see lauses
asjakohane oleks, sest see vastab väljendusse hiljem sobivale elemendile (näiteks öeldes "inspireeriv
ekspressionism" asemel "ekspireeriv ekspressionism").
2. Perseveratsiooni korral on tegemist juba kasutatud keeleelemendi kohatu kordamisega. Siin on
esimene kasutus õige ja teine kordus väär (näiteks öeldes: "Mul on rõõm mind kohata ...").
3. Asenduse ehk substitutsiooni korral asendab kõneleja ühe keeleelemendi teisega (öeldes näiteks "
... pärast kui on liiga hilja" selle asemel, et öelda "enne kui on liiga hilja").
4