käima iga kolme kuni viie aasta tagant riigile tõestamas, et aastate jooksul ei ole imet juhtunud ja ta ei ole tervenenud. Selleks peame iga kord käima eriarsti vastuvõtul, kes lihtsalt konstateerib fakti, et midagi ei ole muutunud ja saadab paberid Sotsiaalkindlustusametisse. Lisaks sellele peame käima Sotsiaalkindlustusametis täitmas taotlusevormi, mis tuvastab inimese puude raskusastme ja puudest tulenevad lisakulutused. Ja siis otustab ekspertiisikomisjon, kes ei ole kordagi haiget inimest näinud, lihtsalt raviarsti ja inimese taotluse alusel, mis puude raskusastmega on tegemist ja kui pikaks perioodiks puude raskusaste määratakse. Andke andeks, aga see on lihtsalt naeruväärne. Kui mul on sõnaosav raviarst ja ma ise on taotluse täitmisel väga osav ja „loominguline“, siis on puude määramine mulle garanteeritud. Lihtsalt milline raskusaste ja kui pikaks perioodiks, seda otsustab siis ekspertarst ja mingi
temaatiliste käsitlustega moodustab veidi enam kui 500 lehekülge. Kuigi otseselt põhiseaduse teksti puudutavaid ettepanekuid oli peaaegu sadakond, ei tõusetunud kordagi küsimus uue põhiseaduse väljatöötamisest. Jäädi lootma nn paindlikumate ettepanekute realiseerimise vormide peale. Seda sellepärast, et ekspertiisi käigus selgunud kitsaskohad ei osutunud nii kaalukateks, et oleksid pidurdanud riigi ja ühiskonna arengut. Siiski ühes oli ekspertiisikomisjon kindel põhiseadust tuleb muuta. Kui varem said kõik elutähtsad põhiseaduslikud küsimused lahendatud kehtiva põhiseaduse tõlgendamise teel, siis EL liitumise tingimused ning Eesti enda staatuse muudatused sellesse raamistikku enam ei mahtunud. Tuli orienteeruda põhiseaduse muutmisele ja täiendamisele. Eestis otsustati minna iseseisvat teed pidi ja lahendada EL ühinemise küsimus omaette põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmise abil. Põhiseaduse täiendamise seaduse
annaabi.ee 
