Artur Alliksaare luulekogu „Väike luuleraamat“
tunnetushuvi, mida sümboliseerivad veel kustutamatu janu kujutelmad. Autorile ei tähenda vabadus
muud kui õigust kahelda ja valida veetlevaim tee. Kirjanik omandab tervikuna tihtipeale salapärase
defineerimatuse, mistõttu luuletust on võimatu taandada mingile ühele märksõnale või motiivile.
Alliksaare luule pildistiku kummalist kirgust, agressiivset ja ebatavalist kujutelma. Epiteedid,
võrdlused, metafoorid ja muud stiilifiguurid omavad silmanähtavalt eksperssionistlikke, mõnikord
sürrealistlikke kvaliteete. Autori luuletus võib koosneda üksnes kategoorilistest keeldudest ja
käskudest, hüüatustest ja küsimustest, õpetustest ja hoiatustest. Alliksaare luules on oluline loodus,
autor kasutab erinevaid suhtumisi, enesemääramine voolavas ajas, teadmine, et eilne „ kustub piinava
aeglusega“ soetab autori värssidesse tihedasti ajakriitilist elementi, milles ta oma vahenditega kaitseb
muutuva elu eesõigusi
annaabi.ee 
