valikuliselt kustutas või rõhutas kujutletavat. Näiteks oli mõne foto peal veega kaotatud nägu, kujutatud piki või laiuti triibud jne. Mind hakkas kohe huvitama, et miks on kunstlik leidnud just sellise lahenduse. Näitust valvav tädi oli lahkelt nõus selgitusi jagama. Sain teada, et autoril oli kunagi kogemata läinud vett fotode peale ja ta avastas et vesi teeb pildid hoopis huvitamaks. Nii ta hakkaski pilte veega täiustama. Eksperimenteeritud ehted olid samuti väga huvitavad. Ehetepaelad on kõik käsitsi punutud ning ehete valmistamiseks on ta kasutanud Viiralti "Põrgu" fragmentidega kangast ning lisanud neile rahvuslikku tikandit. Hind oma sõnul võib neid nimetada ka taaskasutuseseme- teks, sest kangas on kunstniku käes läinud teisele ringile. Ehted sisaldasid väga peent näputööd ja kindlasti kui võimalus avaneks, kannaksin neid isegi.
Ameerika dzässist. Selles on 40 luuletust ja iga neist lähtub mõnest dzässiklassikust. Muusika ja sõna on lääne kultuuriloos oma tugeva ja tähendusliku sideme juba leidnud, nt kohtame sellist terminid nagu dzässluule, mida viljelesid paljud biitnikud. Needki luuletused lähtuvad dzässipoeetikast väga oluline osa improvisatsioonil, spontaansetel mõttearendustel. Mõnede luuletuste kirjutamise puhul on eksperimenteeritud ka narkootikumidega. Krulli raamatus on iga teksti juures lehe servale kirjutatud, millisest muusikust see tekst lähtub. Kõik, millest Krulli puhul seni rääkinud, on eesti kultuurile suhteliselt kauge ja võõras. Need on kontekstid ja teemad, millega Eestis seni pole väga tegeldud. Siin ongi huvitav see, et 90ndate lõpust alates Krulli huvid pöörduvad koduse kultuuripärandi suunas. Järgmistes raamatutes hakkab ta väga intensiivselt eesti folklooriga ja rahvapärandiga seonduvaid
annaabi.ee 
