Selleks on olemas erisuguseid viise, millede hulgast peaks valima sobivamad. Kindlasti ei ole nö õige variandi valimine alati kõige lihtsam ning vale variandivalimisega kaasnevad probleemid kogu uuringule. Vale andmeanalüüsi vahendi valimine ei ole kindlasti ainus viga, mis võib eksperimentaalses uuringus ette tulla. Seega sisaldab eksperimentaalne uuring endas mitmeid tahke, millede mõistmine on hädavajalik selle kasutamiseks. 1. Ülevaade seitsmest eksperimentaalmeetodist Eksperimentaalmeetodeid kasutatakse eksperimentaalsetes uuringutes. Viimane termin on samaväärne interventsiooni uuringuga. Seda sorti uuringut iseloomustab plaanitud interventsiooni või eksperimendi teostus grupi katsealuste seas, eesmärgiga hinnata interventsiooni või eksperimendi mõju (Haag 2004). 1.1 Eel- ja järeltestimise e. one-within katsedisain Klassikaline uuringu ülesehitus eksperimentaalses või intervetsiooni uuringus on eel- ja
Uuris F-t laipade (looma) lahkamise teel (lihaste, seede-, hingamiselundite ja aju ehitust ning talitlust. Paistis silma olemasolevate teadmiste süstematiseerimisega ja taotlusega luua neist terviklik pilt. *ANDREAS VESALIUS (1514 1564) tegutses Itaalias. On avaldanud "7 raamatut inimkeha ehitusest". Lahkas inimeste laipu. WILLIAM HARVEY (1578 1637) avaldas 1608 "Anatoomilisi uurimusi südame ja vere liikumisest loomadel", 1628 avastas vereringe. Kasutas eksperimentaalmeetodeid. MARCELLO MALPIGHI (1628 1694) Itaaliast. Edendas mikroskoopilist anatoomiat. Avastas kapillaarid, 1660 tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569 1660) prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 1894) formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga
annaabi.ee 
