Eesti teater 1918-1940
eestlaste ja lätlaste teatrile, sest muidugi oli baltisaksa lava too
teatrivorm, mida noorte rahvuslike liikumiste algatajad paremini
tundsid ja paratamatult ka jäljendasid.
Teatrielu areng aastatel 19181940
Eesti iseseisvumine 1918 kaotas senised tsensuuripiirangud ning
andis teatritele siiamaani puudunud riigi- ja omavalitsustepoolse
ainelise toetuse. Kunstide üldine areng kulges institutsioonistumise
suunas, kuid vähemalt esialgu püsis sajandi koidikul siginenud
eksperimendialdis vaim. Järgneva kahekümne aasta peamiseks
vaieldamatuks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline
laienemine, nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis
ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga
keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi
"Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru
4
"Kannel" (1927), Valga "Säde" (1933), Kuressaare Teater (1935) ja