Eesti uusim ajalugu 1850-1944
Eestimaa kubermangu kuberner oli märtsist kuni 13. novembrini 1905 Aleksei Lopuhhin.
13. detsembril 1905 saatis Eestimaa Rüütelkonna peamees parun Eduard Julius Alexander von
Dellingshausen telegrammi Venemaa Keisririigi siseministrile Pjotr Durnovole palvega saata
maale sõjaväeosi, et olukorras, kus oli juba välja kuulutatud sõjaseisukord, vajalikul viisil korda
kindlustada.
Rahutuste mahasurumiseks moodustati ekspeditsioonisalgad: Põhjasalk, mida juhtis Tema
Keiserliku Kõrguse õukonna kindralmajor Aleksander Orlov ja kuhu kuulusid 1 pataljon
jalaväelasi, 8 eskadroni ratsaväge, 6 kahurit ja 4 kuulipildujat; koondsalga tegevuspiirkonnaks oli
Liivimaa kubermangu Valga, Volmari ja Võnnu kreis. Eestimaa kubermangu suunati 2 pataljoni
mereväelasi kuulipildujatega ja Saaremaale salk mereväelasi (218) 2 kuulipilduja ja 8
ohvitseriga[6]. Liivimaa kubermangu Tartu ja Viljandi kreisis tegutses salk kindralmajor