Fausti essee
Paraku oli Faust armastusest pimestatud ning ei
mõistnud, et soovides saada õnnelikuks ja olla armastatud, hävitas ta lõpuks ühe noore naise
elu.
Õnneks on ütlus, et eksimine on inimlik ja andestamine jumalik ka selles raamatus äratuntav.
Seda tõestab meile fakt, et kuigi Faust satub valele teele korduvalt, nagu näiteks Helena
vaimuga last saades, siis surres saab ta siiski oma patud andeks, sest surivoodil kahetseb ta
neid sügavalt. Lisaks näitab Issanda suhtumist inimese ekslikusse tema ütlus proloogis ,,Kes
otsib, ikka eksib teel", mis väljendab kõnekalt, et ükski inimene ei saagi olla ideaalne ja
eksimatu. See tsitaat raamatus on täpselt Fausti otsingute kohta, kes üritas Mefistofelese abiga
leida kõikjalt õnne ning sealjuures kaotas igasuguse reaalsusetaju ja hakkas tahtma aina
võimatumaid asju nagu näiteks tema soov saada tuttavaks Trooja Helena vaimuga. Kuigi
Faust sai hakkama paljude vääritute tegudega, mis olid kristlastele keelatud, oli jumal tema
annaabi.ee 
