Platon Phaidon
Nähtav pole kunagi ühtviisi,
nähtamatu aga on muutumatu. Inimene on osalt keha ja osalt hing, hing on sarnane
nähtamatule ning muutumatule ja keha nähtavale ning muutuvale. Kuna jumalik on nähtamatu
ning talle on loomupärane juhtida ja käskida, surelikule aga alluda, siis on kehale kohane
kiiresti hävida, hing on aga hävinematu, kuna ta on midagi jumalavormset.
Sokratese arvates lahkuvad filosoofide hinged õnnelikult, sest siis on nad vabaks saanud
ekslamisest, himudest, hirmudest, rumalusest ja muust inimlikust. Selline hing on vältinud
igasugust ühtsusest kehaga ning ei võta kehalt midagi kaasa. Kui hing on olnud kehaga kogu
aeg seotud, seda teeninud ja ahvatletud olnud, siis eraldub ta kehast määrdunult ja räpaselt,
sest miski peale kehalise ei näi talle tõeline. Seda, mis on silmile nähtamatu, ent filosoofiaga
mõteldav, on ta aga harjunud kartma ja vihkama. Sokratese arvates aheldatakse sellised
hinged näiteks eesliteks.