Arvo valton
kompensatoorseks rahmeldamiseks tähtsusetu müürijupi kallal kõrvalisel tänaval;
,,Tõrvikukandjas" on universumi vastuseks pime surnukamber. Skepsis sotsiaalse
aktiivsuse suhtes laieneb inimelu mõtestatusele üldse, nagu näha novellides
sõnumitoojast, kel puudub sõnum (,,Sõnumitooja"), ekslejast imelike muundumiste
linnas, kus leiba asendab pomm, mis pole tegelikult pomm (,,Vernanda leib"), eriti aga
suure eksistentsmudelina mõjuvas kolmeosalises novellis ,,Silmus". Suletud ruum on siin
ahenenud silmuseks keset lagedat steppi, kus teed viivad ka silmusest mööda see on
valitav realiteet, mitte vältimatus. Vabal tahtel silmusesse läinud mees osutub olevat
lõksus. Ta teeb põgenemiskatseid, võitelb ja resigneerub, kuni lõpuks mõtleb püünise
ümber koduks ja elupidemeks, loobudes nõnda vabaduse ideestki.
Novellikogude ,,Pööriöö külaskäik"(1974), ,,Läbi unemaastike"(1975), ,,Võõras