Eesti kirjandus- ja kultuurielu 1960
piirideta realismi mõiste abil. Poleemikaid ja ametlikku vastuseisu tekitasid Arvo Valtoni
grotesksed ja võõrandumist käsitlevad novellid, samuti nooruslikust protestivaimust kantud
Mati Undi ja karjerismi paljastavad Enn Vetemaa lühiromaanid. Uuenduslik proosa
keskendus suurte ajastupanoraamide loomise asemel kaasaja inimese sisemaailmale, mis eriti
ilmekaks sai Vaino Vahingu psühhoanalüütilises proosas ja näidendites. Ka kodumaal juurdus
eksistentsialismisugemeline eluvaatlus, mida võis märgata juba Juhan Smuuli reisi- ja
mõttepäevikuis "Jäine raamat" ja "Jaapani meri, detsember".
Uuenduse tegi 1960. aastail läbi ka eesti pagulaskirjandus: peamiselt väljendus see nooremate
autorite poleemilise protestina seni kirjanduses domineerinud konservatiivse maailmavaate ja
sellel põhinenud traditsioonilisrealistliku kujutamisviisi vastu. Põlvkondadevaheline
vastuolu ja senisest avameelsem intiimse temaatika käsitlemine on eriti tajutav Elin Toona