Carl Hermann Hesse
eksisteeriks ilma ümbritseva maailma teadmisteta. Knecht murrab steriilsusest välja, ta igatseb
teistsugust, terviklikku täiust. Ometi ei tea Hesse ega Josef Knecht lõpuni, kuidas saavutada
intellektuaalse ja praktilise tegevuse harmooniat, millal on vaimne areng muutunud seisakuks ja
samasuguseks kammitsaks nagu need arenemist takistavad kammitsad, millest kunagi vabaneda püüti.
Hesset on nimetatud nii romantikuks kui ka eksistentsialikuks. Tema tegelased ei sobi ümbrusse,
ei suuda kohaneda reeglitega nagu romantilised kangelased. Kindlasti on romantikutelt pärit tema usk
metafüüsilisse terviklikkuse ideaali. Samas on Hesse tegelaste vabaduse saavutamine ja sellega
kaasneva vastutuse tajumine täiesti eksistentsialistlikud teemad. Hesse on humanist, ta tunneb inimese
ees aukartust ja armastab teda. Armastus on võtmeks tegelaste eneseotsinguis, see aitab neil end
annaabi.ee 
