Eksistentsialism
on seotud teatud "piirsituatsioonidega" nagu surm, kannatus, võitlus ja süü või üldine
vastikustunne. Samuti võib selleks elamuseks olla religioosne põhikogemus.
Eksistentsialistide mõtlemine on selletõttu alati väga isikliku, elamusest määratud
värvinguga. Alati on see mingist piirist ülehüppamine, millegi viimse küsimuse alla panek.
Üldiselt tuleks sõna eksistentsialism kasutada teatud ettevaatusega. Sartre nimetab ennast ise
eksistentsialistiks. Jaspers kasutab sõna eksistentsiafilosoofia.
Heidegger seevastu aga ei soovi selliselt oma filosoofiat kirjeldada. Tema jaoks on
"eksistentsianalüüs" üksnes esimene samm ulatusliku olemisküsimuse ontoloogiale. Selletõttu
võiks teda käsitleda ka iseseisvana.