NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
nimetatud suisa eesti teatri kuldajaks, milles olid koos noore režii põnev uudsus
ja vanameistrite 34 küpsus (Vellerand 1991: 69). Tervikuna liikus teater 1970.
aastatel sünteesi poole: psühholoogiline realism ühitati modernismi ja
metafoorsema vormikeelega; sama arengusuund oli omane algupärasele
näitekirjandusele. Ühiskonnas üha süvenenud tendentsid – kaksikmoraal,
kõlbeliste väärtuste devalveerumine ja süsteemi üldine absurdsus – tingisid
teatrikunstis fookuse nihkumise eksistentsiaalsetelt küsimustelt rohkem inimese
ja sootsiumi vahekorrale. Teater väljendas erineval moel ja erinevates vormides
(kriitika, iroonia, absurd; ka ühiskonnast ärapööramine) põhimõttelist opositsiooni
või eitust valitseva võõrvõimu ja -ideoloogia suhtes; väga tugev ja varieeruv oli
just toonane absurditunnetus. Lavakunstile omane koguduslik fenomen toimis
sotsiaalse surutise tingimustes vabastava ja konsolideeriva kanalina,
annaabi.ee 
