Enn vetemaa
jättes kõrvale asjaolu, et Johannes on poliitiliste, sotsiaalsete või ka konventsionaalsete determinantide poolt
kulakuks, s. o. vaenlaseks tunnistatud. Jakobi abstraktne humanism, tema apoliitilisus, mis ju ka poiste
käitumises ilmneb, on printsiibina iseenesest ilus, ent reaalsuses vaevalt teostatav -- niisugune on
autoripoolne suhtumine Jakobisse, kelle veendumusi ta ei saa tõsiselt võtta. Ometi on apoliitilisus kui üks
võimalikest eksisteerimisviisidest autorit edaspidigi paelunud ning komplitseeritumat kunstilist lahendust
looma õhutanud, miks muidu on ta sellele probleemile üles ehitanud veel terve näidendi «Jälle häda
mõistuse pärast». «Reekviemis» tundub küll, et autor on Jakobiga lõpparve teinud -- reaalse elu survel peab
objektiivsete seaduste diktaadile alluma ka tema. Ometi aimub Jakobis individuaalse vabaduse, tahte ja
soovide absolutiseerimist, temas on omamoodi mässu kõike nivelleeriva determineerituse vastu
annaabi.ee 
