Inimene ei saa endale õnne, kui ta üritab seda iga hetk kätte saada. Me peame elama ja kui me seda teeme, tuleb ühel hetkel õnn ehk ise meie juurde. Elu tuleb võtta nii, nagu see on. Õnn on mitmekoeline ja igaüks tõlgendab seda erinevalt. Minu arust võib ka igast pisiasjast rõõmu tunda. Tuleb vaid avada oma silmad ning vaadata enda ümber. Kõige suurim varandus maailmas ongi pere, sõbrad ja armastus. Neid me vajame kui õhku, mida me hingame iga päev. Ilma neid eksisteerimata oleks maailm tühi kui tuul, mida pole võimalik näha. Minu elus on oluline säilitada soojasid suhteid lähedastega. Inimene ei ole homme see, kes oli täna, just seetõttu peakski suhteid hoidma. Mõni väike tüli võib saada saatuslikuks ning katkestada sõpruse. Inimene pole õnnelik sellega, mis tal on, kuni hetkeni, mil sellest ilma jääb. Ta mõistab, kui habras on hetk, milles elab. Sel viivul on juba hilja midagi muuta, sest
hulka ning sedasi üle linna klubide vahel varustust jagades hävitada konkurendi taasteke. Soomlastest omanikud oleksid sellega peaaegu leppinudki, kui poleks leidunud seltskond noori eestlasi, kes otsisid ilusalongi teenuste pakkumiseks äripinda. Alustati majaomanikega läbirääkimisi võimalikust koostööst, mis pidi seisnema ilusalongi ruumide rentimises ja väljaehitamises. Sellest projektist kasvas välja idee teha Eesti turul sellel hetkel veel eksisteerimata kombineeritud keskus, kus üheskoos töötavad ilusalong ja spordiklubi. Idee tundus sedavõrd ahvatlev, et alustati läbirääkimisi pankrotistunud spordiklubi juhtkonnaga võimaliku ostu-müügi tehingu üle. Selline lahendus tundus soomlastest omanikele viimane võimalus likvideerida tekkinud võlgnevused ning saada natukenegi hüvitist tehtud panuse eest. Asi lõppes sellega, et moodustati kaks juriidilist ettevõtet, millest üks ehitas välja ilusalongi ruumid, soetas
annaabi.ee 
