DESCARTES meditatsioonid
justkui kindlaid mõõdupuid, et tunnetada vahetult, mis on meist väljapoole pandud kehade olemus,
mille kohta nad annavad aga üksnes hämaraid ja segaseid andmeid.
Ent seda, miks mu otsustused hoolimata Jumala hüvelisusest juhtuvad valed olema, nägin
küllaldaselt läbi juba varem. Siin aga kerkib esile uus raskus, seoses sellesamaga, mida loomus
presenteerib otsimiseks ja vältimiseks, ning samuti seoses sisemiste meeltega, milles, nagu mulle
näib, taban eksimusi24: nagu keegi, ärapetetult mingist meeldivast toidumaitsest, sööb ära sees
peituva mürgi. Loomus ju ajab teda siis himustama üksnes seda, millel on meeldiv maitse, aga mitte
mürki, millest loomus midagi ei tea; siit võib järeldada ainult, et loomuski pole kõigeteadja: mis
pole midagi imelikku, sest kuivõrd inimene on piiratud asi, siis vastavalt on tema loomuse
täiuslikkuski piiratud.
annaabi.ee 
