Antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme.
Samal ajal on sellel positsioonil omad epistemoloogilised implikatsioonid. See
paistab argumenteerivat selle poolt, et üldkehtiv tõde on saavutamatu, viitega
sellele, et teadmine on alati perspektiivne ning et alati on võimalik, et kerkivad esile
uued vaatekohad. Kas sellest ka järeldub see, et üldkehtiv teadmine pole inimesele
saavutatav, on omaette küsimus. Igal juhul on selline tunnetuse-käsitlus vastandlik
Parmenidese käsitlusele noesis`est kui vahetust ning eksimusevabast
teadmisesaavutamise viisist. Ja seab sellisena filosoofilise mõtlemise edasise
kujunemise uue probleemsituatsiooni ette.
Normide põhjendamise probleem; normatiivne relativism. Kui
tähelepanelikult lugeda eespool toodud näitelugu, siis peaks muidugi silma torkama,
et seal on tegemist kahe vastandliku ettekirjutusega – kas tuleb maksta või ei tule
maksta – ja mitte kirjeldava sisuga väidetega. Ettekirjutust sisaldavaid väiteid
nimetatakse normatiivseteks väideteks